blogi

Margo Külaots: fossiili koht on muuseumis, teeme Eesti taastuvenergiamaaks!

24 november 2020

Kui koroonakriis kevadel maailma lukku lõi, langesid drastiliselt ka majandustegevuse kahjulikud keskkonnamõjud. Kuigi muutus oli ajutine, sai maailm vajaliku impulsi, et globaalne energiapööre on võimalik

Rahvusvahelise Energiaagentuuri raporti andmetel kahanes energiatarbimine aprillikuus veerandi võrra riikides, mille piirid suleti välismaailmale täielikult. 18 protsenti neis maades, mis sulgusid osaliselt. Maailma suurima saastaja Hiina heitmete kogus vähenes ajutiselt kuni kolmandiku võrra.

Üleilmselt vähenes energiavajadus käesoleva aasta esimeses kvartalis ligi neli protsenti. Seejuures torkab silma, et kivisöe tarbimine energia tootmiseks kahanes esimeses kvartalis võrreldes aasta varasemaga kaheksa protsenti.

Elektritootmises ei vähenenud üksnes kivisöejaamade osa, vaid sama juhtus tuuma- ja gaasielektrijaamades. Taastuvenergeetika oli ainus erand. Sarnase tendentsi jätkumist prognoosib energiaagentuur terveks käesolevaks aastaks.

Organisatsiooni hinnangul on taastuvenergia edu taga madalad tootmiskulud, mis võis veel kümme aastat tagasi panna mõnegi skeptiku silmad pöörlema. Nüüd on see reaalsus. Madala või olematu süsinikuheitega energiaallikad suurendavad veelgi oma mullu juba saavutatud edumaad söe põletamise ees.

Turud ja investorid sõidavad rohelises laines

Fossiilse energia jaamade osaks on jäänud toota elektrit tipukoormuse ajal. Kriisiolukorras kahanes paratamatult kogu maailma energiatootmine, tipukoormuse hetki oli vähem ning sestap suurenes taastuvenergia osa. Investorid vaatavad, millised energiatootjad kriisis kõige paremini hakkama said, ning langetavad enesestmõistetava ja puhtalt ärilise otsuse, et kivisöe-elektri tootmisele pole vaja oma raha kulutada.

Ühtki head kriisi ei tohi raisku lasta ning seepärast peame mõtlema, mismoodi astuda töö kaotamist pelgavatele kaevuritele ning vana kooli energeetikutele talutaval moel Eestiski viimane ja otsustav samm, mis juhib meid täielikku taastuvenergia ajastusse. Euroopa Liidu rohelepe annab selleks ka raha, mida tuleb mõistlikult kasutada.

Eestis peetava energeetikadebati suund on paari aastaga muutunud – kui veel mõni aeg tagasi arutati, kuidas hoida põlevkivijaamasid töös, siis nüüd on teemaks sajad megavatid tuulevõimsusi ja süsinikuneutraalsus.

Soome president Sauli Niinistö teatas ÜRO Peaassamblees, et Soome tahab saavutada 2035. aastaks kliimaneutraalsuse ning saada esimeseks süsinikuvaba majandusega kõrgelt arenenud riigiks. Sealsamas teatas ka Hiina juht Xi Jinping, et Hiina süsinikuemmissioon aastaks 2060 on ümmargune null.

Energiapööre on toimunud ka vaimses mõttes, enam ei panda energiakonverentsidel lavale taustaks õlitünne ega räägita põlevkivijaamade tähtsusest. Selle asemel arutatakse meretuuleparkide, päikeseenergia ja vesiniku kasutamise üle. Hiljuti börsile tulnud Leedu energiafirma Ignitise väärtust nähakse just taastuvenergia portfellis.

Ka need, kes veel aasta tagasi leheveergudel agaralt Rootsi koolitüdrukust kliimaaktivist Greta Thunbergi materdasid, on aru saamas, et turud ja energiasektori investorid ei mõtle juba mõnda aega vanamoodi. Taastuvenergia pole enam energiamajanduse kurioosne kõrvalharu, vaid mainstream.

Mäng peab olema aus

Elektritarbimine kahekordistub aastaks 2050 tänu autode üleminekule elektritoitele ning rahvastiku globaalsele kasvule. See loob omakorda vajaduse üha uute taastuvenergia võimsuste järele.

Taastuvenergia tootmise edendamiseks Eestis on plaanis korraldada vähempakkumised, kus riik pakub välja taastuvenergia mahu, mida ta ettevõtjatelt osta soovib.

Esimene väike oksjon on toimunud ning tuleval aastal on siiski oodata suuremat oksjonit 450 gigavatt-tunnile. Konkursi võitjad ehitavad vastavalt kokkulepitud mahule päikese- või tuulejaamu. Vähempakkumisel selgub, kui palju küsib pakkuja riigilt taastuvenergia toetust lisaks turuhinnale.

Kuna toetused tulevad tarbija rahakotist, siis on tähtis, et pakkujaid oleks palju ning vajalik taastuvenergia kogus saavutatakse võimalikult soodsa hinnaga. Seetõttu peab vähempakkumiste korraldamine oleks läbipaistev ja kõigile avatud ning võimalikult paljude pakkujatega.

Samuti peaksid riigi poolt oksjonile pakutavad kogused jaotuma aastate lõikes ühtlaselt, et võimaldada sektori ühtlast arengut, kodumaise oskusteabe kasvu ning uute oksjonite korraldamisel õppida eelmiste vigadest – võideti ju ka tänavune Nobeli majanduspreemia just oksjoniteooria arendamise eest.

Üheks võimaluseks on korraldada see nii, et riik valmistab projektid ette, tagab liitumised ja maakasutusõigused ning ettevõtjad konkureerivad, kes suudab odavamalt taastuvenergiat pakkuda. Välistada tuleb osalejate arvu kunstlikult piiravad tegurid, nagu liitumisvõimsuste ja hoonestusõiguste fantoombroneeringud, millesse pole reaalselt investeeritud, samuti igasugused muud taastuvenergeetikat diskrediteerivad nipitamised ja skeemitamised.

Viimaste alla võib arvata ka kobarpäikeseparkide rajamise, mis kurnab toetuste kaudu tarbija rahakotti ning võtab tegelike väiketootjate eest ära liitumisvõimalused, blokeerides neil oma vajaduse tarbeks väikeste päikesejaamade rajamist. Õnneks ei kohta sellist skeemitamist juhtivate energiaettevõtete seas.

Varem või hiljem võivad sellised toetused sootuks kaduda – Soomes teevad mitmed uued tuuleenergia tootjad juba praegu pakkumisi turuhinnaga. Taastuvenergia tootmise tehnoloogia on aina odavam ja tõhusam ning nüüd vajab rohkem toetusi ja maksumaksja raha fossiilenergiast elektri tootmine.

Eesti energiatootmine on nüüdsest osa põhjamaade turust, ent tegelikkuses on meie osa selle turu kujundamisel väga väike. Põhjamaade energiabörsi hindu kujundavad valdavalt hüdrojaamad.

Probleemiks on ka Venemaalt tulev odav elektrienergia, kuid isegi kui Venemaa elektritootjad maksaksid CO2 heitmete eest samasugust hinda nagu Eesti põlevkivijaamad, toodetakse ka Loode-Venemaa elektrist suur osa gaasist, mille keskkonnamõju on ikkagi palju väiksem kui põlevkivil.

Mida väiksemad on kaod, seda rohelisem

Taastuvenergia põhihäda on seni olnud selle juhitamatus, sestap peab edaspidi investeerima ka stabiilsuse tagamiseks igal ajal ja iga ilmaga. Tootmise kõrval tuleb panustada ka suutlikkusse kinnipüütud energiat salvestada.

Päikesepaneelide produktiivsus pole talveperioodil meie kliimas suurem asi, samamoodi ei tööta elektrituulikud tuulevaikse ilmaga. Kuid suvel on meie päiksepaneelid sama efektiivsed kui Saksamaal. Pole meie kliimal häda midagi.

Aina suurem debatt ümbritseb puidu ja biomassi kasutamist energia tootmisel ning veel hiljuti kirjutas Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere Postimehes, et puidu põletamine energia tootmiseks pole keskkonnasäästlik teguviis, kuna puitmassi põletamisel vabaneb atmosfääri rohkem süsihappegaasi energiaühiku kohta kui loodusliku gaasi või kivisöe põletamisel.

Puidu ja biomassi põletamine toimub arvestusega, et asemele kasvav mets seob enesega põletamisel õhku paiskuva süsihappegaasi, aga mets kasvab teatavasti aeglaselt.

Kuigi suures plaanis on kriitika isegi põhjendatud, siis tuleb puidu põletamisel lisaks vahetule keskkonnamõjule CO2 vabanemise näol, arvestada ka mitmete teiste teguritega. Iga riigi majandusele ja julgeolekule on mõistlikum kasutada võimalikult suurel määral kohalikke energiaallikaid, mis mitte ainult ei anna kindlust iseseisva toimetuleku suhtes, vaid hoiab ära energiaallikate transpordiga pikkade vahemaade taha kaasas käivad kahjulikud keskkonnamõjud.

Just seetõttu tuleb keskkonnamõjude hindamisel globaalset ja lokaalset energiaturgu lahus vaadata. Kohapeal kasvanud biomassi kasutamist efektiivsel soojuse ja elektri koostootmisel siiski taunima ei peaks, sest kütteks läheb puitmaterjal, mis muuks ei kõlba, nagu tootmisjäägid ja hakkepuit ning samast kütuse kogusest saadakse kahte toodet – soojust ja elektrit.

Eesti linnade puidujäätmetega kütmine meid küll metsast paljaks ei tee, eesti maju on läbi aegade puudega köetud, varem ahjude abil, nüüd aga kaugküttega. Liiatigi on kaugküte juba liikumas kütusevabade tehnoloogiate ja jääksoojuse kasutamise suunas ning see vähendab ka puidu kütusena kasutamist.

Just kaugküttesüsteemil on tulevikus lisaks kodude soojendamisele, oluline roll ka elektrisüsteemi tasakaalustajana. Kui elektrisüsteem peab igal sekundil tasakaalus olema, siis suurtel kaugküttesüsteemidel on tänu suurele torudes olevale veemassile väga suur inerts.

See omadus võimaldab elektrit soojusena salvestada, mis on tuhat korda odavam salvestusviis kui elektriliste akude kasutamine. Juhitamatu taastuvelektri tootmise kasvades muutub elekter teatud tundidel väga odavaks, ning seda saab odavalt akumuleerida kaugküttesüsteemi soojussalvestitesse ning kasutada kodude soojendamiseks. Ka Fortum planeerib soojusaku lisamist Tartu kaugküttesüsteemi.

Me näeme kuidas biomassi kasutavatele efektiivsetele koostootmisjaamadele antud ajutised toetused on muutnud energeetikat – linnade kaugküttehinnad on langenud ja kaugküttesektorist on saanud väga oluline Eesti kliimaeesmärkide täitja ning tulevikus ka elektrisüsteemi tasakaalustaja.

Me teame, kuidas on parem. Ja tahame nii teha

Selleks, et CO2 kontsentratsiooni tõus peatuks mõõdetavalt pikaks ajaks, ei piisa, kui saaste õhku paiskamine väheneb paariks kuuks nagu möödunud kevadel. Siiski kahaneb prognooside kohaselt üleilmne CO2-heide küll kahaneb tänavu kümne aasta tagusele tasemele ning jätkab tulevikus kahanemist.

Tuule- ja päikeseenergia kõrval tegelevad arendajad energia salvestamisega seotud probleemide lahendamisega, et kogu toodetav energia kasutataks maksimaalselt ära. Just tootmisülejääkide tõhus salvestamine on vastus energiajulgeoleku ja varustuskindlusega seotud küsimustele, millest Tallinna Tehnikaülikooli energiatehnoloogia professor Alar Konist hiljuti Postimehes kirjutas.

Fossiilkütustest toodetav elekter ei pääse peagi enam turule, sest see on võrreldes taastuvaga konkurentsivõimetu. Pole enam põhjust arvata, et olukord muutub ja pöördume tagasi fossiilsete kütuste põletamise juurde. Raha tuleb suunata sinna, kus on tulevik või tegelikult juba olevik – elekter toodetakse süsinikuvabalt ning linnades tagavad puhta õhu kaugküte ja –jahutus.

Esmakordselt me mitte ei unista maakera saastamise vähendamisest ega sõlmi deklaratiivseid kliimaleppeid, vaid see on kaasaeg. Kuigi lõplik üleminek roheenergiale võtab pisut aega, liigume selles suunas aina kiiremal sammul.